Petrone Print on üks väärt kirjastus. Tahaks kõiki nende väljaandeid lugeda, aga see on lihtslt võimatu, kuna raamatukogudes on alati kõik juba laenus. Nii istungi juba poolteist kuud kolmes raamatukogu järjekorras, et lõpuks lugeda Minu Ameerika 2 ja Dagmari kollase takso lugu. Võiks ju osta ka, aga tudengina koguaeg ei raatsi. Aga mõned korrad olen raatsinud.

Esimene kord oli aasta tagasi, kui pärast pidevat piilumist leidsin "daki.elab.siin" soodusmüügilt. Hiljem istusin ja kihistasin omaette rongis, saades aeg-ajalt pilke enda suunas, sest Eestis ei tohi rongis väga midagi peale istumise teha, muidu saavad pensionärid pahaseks. Aga ei saa ju vastu panna, eriti nendele kassilugudele. Pärast seda hakkasin ka blogi ennast jälgima ja kaasa elama, eriti praegu :)

Üks teine kord raatsisin, kui olin sünnipäevaks saanud hunniku raamatupoe kinkekaarte. Siis ostsin, nagu arvata võib, "Minu Eesti". Sest see on tõsi, eestlasena mind tõesti huvitab, mida teised meist arvavad. Ja mitte teised eestlased, vaid just välismaalased. Ja ilmselt isegi mitte sellepärast, et ennast kuidagi parandada, vaid selleks, et aeg-ajalt tunda, et elame ka tegelikult ühel päris eksootilisel maal, oleneb muidugi, kes mida eksootikaks loeb.

Kuigi algus kippus natuke venima, ei oleks raamat ilma sellise sissejuhatuseta olnud pooltki nii hea. Kui algus olnud kohe Eestisse jäämise hetkest, oleks raamat tundunud võib-olla isegi natuke virisevana, aga kuna oli teada taust ja eellugu, miks ja kuidas, oli kogu kogu kompott hea, nagu kõrvitsad purgis (mis on väga head! :))

Lugesin lõik lõigu haaval ja noogutasin mõtetes, et jep, sellised me tegelikult olemegi. Nagu väike mitmesaja leheküljeline peeglike.

Igakord sinepit ja sülti süües tuleb ikka meelde liha tarretises ja Justini tugevus varjata suutäit Põltsamaa kanget :)

Kusjuures oli ka plaan saata inglisekeelne variant raamatust välismaal elavale sõbrale, eesmärgiga, et "vaata, me oleme ka tegelikult ägedad", aga see on veel praegu teostamisel.

Muide Dagmar ükskord arutas oma blogis, kuidas kirjutada bestsellerit. Ma arvan, et kui ta tõesti kirjutaks oma emaks saamise teekonnast ja lisaks sinna juurde hunniku lugusid oma kassi(de?) seiklustest, saaks sellest kahe- ja kolmekümnendates eluaastates naiste piibel. Niiet mõelge sellele ja jään ootama :)

Ja muidugi ei oleks ka paha idee arendada 2008. aasta mängu kommentaarides olnud mõtet kirjutada raamat 'Minu Tartu" :D