:D :D :D

Naljakas on vaadata, kuidas orkutis saadetakse 'send scrap to all' sisuga "ärge avage seda lehte, seal on viirus, mis hakkab aadressit edasi saatma!!!"

Ükski idioot ei tea, et tegelt varastas just see 'send scrap to all' parooli ja saadab ise asju edasi :D :D :D
Naljatilgad.



Pearl Jam - Jeremy

True.

Järgneb mu uus avastus elutõdede vallas, et kui sa oled ja käitud armsalt, siis ollakse su vastu ka armsad. Kui sa nii carebear armas pole, siis ei saa sellist suhtumist vastu ka.

Malkmus, Stephen And The Million Dollar Bashers - Ballad Of A Thin Man

Heade filmide ost'd on alati head. Elutõde.

I'm not there.

Bla bla bla. (Too much whine)
See, et ma mingile saarele elama läheks, on sitt mõte.
Alati on muidugi võimalus, et ma mõtlen liiga palju.
Ja muidugi see ka veel, et enamus meist on kahepalgelised, silmakirjalikud ja/või tähelepanuvajadusega. Kes suudab väita, et tal pole ühtegi nendest vigadest küljes, tuleks kuhugi seinale kõigile vaatamiseks riputada.

Ja faking karuperse, lõpetage see faking streik ära, tahaks scrubsi näha.

Sonic Youth - I'm not there

Ja no, Volvo suutis millegi koledaga jälle välja tulla.


Selline kevadine ilm võiks jäädagi, korralikku lund nagunii ei tule.

:(

Ma olen alati mõelnud, et mis tunne on, kui mõni lemmikutest (muusik, näitleja) sureb. Kas ma olen siis kurb või ei mõjuta see eriti või on ükskõik.
Nüüd ma siis tean.



Elliott Smith - Between the Bars

Noh.

Kui üle pika aja hakkavad türklased jälle msni lisama ja postkasti saabub viagraspämmi, kas siis hakkavad ajad samasuguseks minema kui vanasti?


Täna leidsin, et hakkan koolist igatsema ainult bioloogia tunde, mõnda inimest, Marttit pinginaabrina ja kamat inka pinginaabrina.
12 klass on puhas mõttetus olnud. Hea, et ainult pool aastat veel jäänud. Tallinna eriti ei taha, aga peab.


Lisaks leidsin Garden State kõrvale veel ühe lemmiku, üle kolme aasta.


Matt Costa - Mr. Pitiful

Something's always wrong.

Noh, pole mõtet koguaeg öelda, et 'nüüd hakkan selliseks ja siis teen nii', sest nagunii ei hakka ja ei tee.

Nii nõme on olla. Kuigi kõik on korras, on minust saanud mingi diip jobu. Ja mulle ei meeldi see. Ja kui ma üritan teistmoodi, siis midagi keerab ikka perse.
God dammit.

Toad The Wet Sprocket - Something's Always Wrong

Veits saiko.

Asi on selles, et mingi saiko Tallinna tavanumber(või mina ei tea) helistab ringi. Eile sain mina kõne, kui vastu võtsin, pandi kohe ära. Täna sai pinginaaber samalt numbrilt kõne, aga enne pandi ära kui jõudis vastu võtta. Siis ütles veel üks klassiõde, et tal oli ka sellelt numbrilt vastamata kõne. Kui ma numbrit googeldasin ja netitasin ja 1182 ja muudes kohtades otsisin, ei andnud number mitte ühtegi vastet. Tagasi helistades lastakse ühe korra kutsuda ja siis kõne katkestatakse.
Kui keegi teab midagi sellest, siis öelge midagi, sest mulle ei meeldi sellised asjad :D

Number on muidu (+372) 6640822.

Igastahes kool on jama, hea meel, et poole aasta pärast läbi on. Pluss see uni, mis kooliga kaasneb on veel nõmedam ja need unenäod, mida ma magades näen on nõmeduse tipp. Kui keegi teab, kuidas unenägudeta magada, siis öelge.

Ja tegelikult on veel kõige kõige nõmedam kirjutajate streik, tänu millele 90% mu vaadatavatest sarjadest hetkel välja ei tule. Lost hakkab kolme nädala pärast, niiet juhhei.
E: Vaikselt hakkavad tulema ikka.

Sigur Ros - Saeglopur

State of things.

Tegin endale kindlaks mõned asjad, mida ma kunagi raudselt saavutama pean.

Esiteks, kolin Tartusse kui vähegi võimalus tekib.
Teiseks, käin raudselt Suurbritannias ära.
Kolmandaks, tahan omada mingit majakest rannas ja seal sügiseti puhkamas käia.
Neljandaks, kui on juba elukogemust ja rahalisi võimalusi, lapsendan lapse.

Lihtne, mitte midagi rasket ja võimatut.
Peaks üles kirjutama ja seisma panema. Nagu JD :).
Eks ma siis mõnekümne aasta pärast ütlen, kuidas läinud on.