Petrone Print on üks väärt kirjastus. Tahaks kõiki nende väljaandeid lugeda, aga see on lihtslt võimatu, kuna raamatukogudes on alati kõik juba laenus. Nii istungi juba poolteist kuud kolmes raamatukogu järjekorras, et lõpuks lugeda Minu Ameerika 2 ja Dagmari kollase takso lugu. Võiks ju osta ka, aga tudengina koguaeg ei raatsi. Aga mõned korrad olen raatsinud.

Esimene kord oli aasta tagasi, kui pärast pidevat piilumist leidsin "daki.elab.siin" soodusmüügilt. Hiljem istusin ja kihistasin omaette rongis, saades aeg-ajalt pilke enda suunas, sest Eestis ei tohi rongis väga midagi peale istumise teha, muidu saavad pensionärid pahaseks. Aga ei saa ju vastu panna, eriti nendele kassilugudele. Pärast seda hakkasin ka blogi ennast jälgima ja kaasa elama, eriti praegu :)

Üks teine kord raatsisin, kui olin sünnipäevaks saanud hunniku raamatupoe kinkekaarte. Siis ostsin, nagu arvata võib, "Minu Eesti". Sest see on tõsi, eestlasena mind tõesti huvitab, mida teised meist arvavad. Ja mitte teised eestlased, vaid just välismaalased. Ja ilmselt isegi mitte sellepärast, et ennast kuidagi parandada, vaid selleks, et aeg-ajalt tunda, et elame ka tegelikult ühel päris eksootilisel maal, oleneb muidugi, kes mida eksootikaks loeb.

Kuigi algus kippus natuke venima, ei oleks raamat ilma sellise sissejuhatuseta olnud pooltki nii hea. Kui algus olnud kohe Eestisse jäämise hetkest, oleks raamat tundunud võib-olla isegi natuke virisevana, aga kuna oli teada taust ja eellugu, miks ja kuidas, oli kogu kogu kompott hea, nagu kõrvitsad purgis (mis on väga head! :))

Lugesin lõik lõigu haaval ja noogutasin mõtetes, et jep, sellised me tegelikult olemegi. Nagu väike mitmesaja leheküljeline peeglike.

Igakord sinepit ja sülti süües tuleb ikka meelde liha tarretises ja Justini tugevus varjata suutäit Põltsamaa kanget :)

Kusjuures oli ka plaan saata inglisekeelne variant raamatust välismaal elavale sõbrale, eesmärgiga, et "vaata, me oleme ka tegelikult ägedad", aga see on veel praegu teostamisel.

Muide Dagmar ükskord arutas oma blogis, kuidas kirjutada bestsellerit. Ma arvan, et kui ta tõesti kirjutaks oma emaks saamise teekonnast ja lisaks sinna juurde hunniku lugusid oma kassi(de?) seiklustest, saaks sellest kahe- ja kolmekümnendates eluaastates naiste piibel. Niiet mõelge sellele ja jään ootama :)

Ja muidugi ei oleks ka paha idee arendada 2008. aasta mängu kommentaarides olnud mõtet kirjutada raamat 'Minu Tartu" :D

Laiskus.

Kuna olen jube laisk postitaja, siis quote mu eilsest päevasündmusest :

26. jaanuar. Kallis blogi, sa ei kujuta ette, mis juhtus! Täna nägin tänaval endast 15 meetri kaugusel (mõõtsin üle) Risto Kübarat! Ma ei valeta! Tal olid jalas tanksaapad, millega ta astus kolmemeetriseid samme, 3 sammu sekundis ehk kui matemaatikat rakendada - 9m/s, seega meie vahemaa aina suurenes. Kuni ta oli sunnitud trammipeatuses seisma jääma ja vihaselt trammi ootama, endal kõrvaklappides tümakas peksmas.

Ma lubasin, et kui ma veel teda näen, siis stalkin teda ja uurin välja, kus ta elab ja siis lähen laenan talt tassitäie suhkrut. :D
Senikaua pean ma viie aeg keskturu trammipeatuses kämpima iga päev.


Tänasest päevast nii palju, et quote :

27. jaanuar. täna polegi kedagi kuulsat näinud...ma ei tea, mõtlesin, et kui tõesti enam muud varianti pole, siis lähen Stockmanni Pange vaatama


Meid Kristiga peaks luurele saatma või sõjaplaane koostama panema või midagi säärast.

Ende.

E: '
Kadi ^ says:
nüüd risto googledab ennast ja siis jõuab mu blogini ja siis stalkib mind hoopis kuni üles leiab mu ja siis lööb maha või midagi

Hakkab juba väg pinda käima, kui kõik viitavad mu koju minekut kui 'maale minekut'.
'Lähed see nädalavahetus maale?'
'Käisid maal nädalavahetusel?'
'Millal sa maalt tagasi tuled?'
'See arst seal maal on ikka üks jobu'

jne.
Ilmselgelt on Tallinnlastele kõik, mis väljaspool linnapiiri, 'maa'.

Aga midagi ägedat ka, samal ajal kui ma Raua raamatut ostsin, marssis ta raamatupoodi sisse.
Mingi äge iroonia, kui sellist asja olemas on.
Võrreldes tema eluga olen ma ikka elu nolifer.

Aga teine post nädala jooksul, success or what.

Tegin toa korda,võrreldes päevga ei tunneks äragi. Nüüd ise ka pessu, enne kui pesuruum lukku pannakse -_-.

No ilmselgelt on meeletult aega mööda läinud ja mina ei suuda kunagi midagi ära kirjutada.

Vahepeal olen ma kaks korda Tartus kämpinud, robi juures, üheinimese voodit me jagada ei oska.

Vahepeal on olnud kaks sünnipäeva, mis mõlemad möödusid päris vaikselt. (Lihtsalt ei ole mitte mingisugust isu enam juua, ainult roosid, mis on liiga jube head. Aga. Nädalavahetusel tuleb vist Marjaga juua, muidu on jamasti :D)

Kama sai uue kassi ja kuna ma pole ammu ühtegi kassipoega näinud, (mõtlete jah, et ma käin kassiabis, et seal kasse küllal, aga kõik on päris suured juba. A õigus, ma käin kassiabis vabatahtlikuks, seda pole ka veel maininud), siis võin vabalt öelda, et kõige üübernummim kiisu üldse.

Siis käisin vaatamas rambot, mis oli päris äge, aga mitte nii äge, aga ikkagi äge. Lisaboonusena paljas Risto, niiet, hehe :D
Kommunisti Surma käisin ka vaatamas ja no ausalt on see siiamaani kõige ägedam tükk NOs, mida ma näinud olen.
MacBeth pidi sitt olema, loodan, et nii sitt ikka pole, aga no, kahe nädala pärast saan teada.

Saime Mariga lõpuks switchi ka vahele a ma ei pea enam oma arvutit jagama, hehe.

Koolis käib juba viiendat nädalat praktika, niiet ilmselgelt on asi juba hulga paremas seisus kui aasta alguses, aga see lõpeb nüüd ära ja siis jälle igav jama ja vist peab lõpuks õppima ka hakkama.
Küljendamise praks oli elutüütu, mitte praksi enda pärast vaid kahe isiku pärast, kes mul kahel pool istusid.

Väljas oleme nüüd juba kaks korda käinud (alright), üks ja sama seltskond, kolmandik klassist, aga no eks teised ise teavad. Vähemalt on lõbus.

Ja lõpuks kaks kõige tähtsamat asja.
Puls lasi lõpuks oma jõuluõlu jälle välja, jeeeeeeeeee.
Ja.
Eile nägin ma selle aastalõpu esimest lund :)

Narkomaanid pole üldse nii hirmsad kui mingid suvalised purjus sellid (neid on siin palju).
Tallinna inimesed teevad trenni ühistranspordile joostes ja puhkavad eskalaatoritel. Just alati siis kui mina tahan üles kõndida, mitte niisama passida.
Ja kui vaja on kiiremini kõndida, siis nemad kõnnivad aeglaselt ja jäävad täiega toppama.
Ja ma olen ilsmelt kõige aeglasem inimene Tallinnas üldse. Olen isegi kiiremaid pensionräre näinud!

Aga see selleks. Teha pole mul ikka veel mdiagi. Ikka käin üksi teatris ja kinos. Või noh, teatri võiks tegelt kitsendada pigem lihtsalt ja öelda, et NO99s ja kinos. Sergo on lihtsalt nii äge noh. Nädal tagasi vaatasin siis Periklese ära. Alguses venis, sest ma ei suutnud ära harjuda riimis tekstiga, aga siis harjusin ära ja see oli ülikõvv.
Mind ootavad veel homme AHOI, kuu aja pärast Kommunisti surm, ja millalgi oktoobris veel rambo ka.
Niiet palju palju palju palju Sergot ja Ristot ja Jaaku, Gerti, Ingat ja Tambetit. Või noh, normaalselt.

Ja no kino rotin ka normaalselt, siiamaani käinud ainult Kosmoses. Kaks korda Seks ja linna, mis ilmselt kõlbabi vaatamiseks ainult sarja vaadanutele, nii et mulle sobis väga hästi, hehe. Ja siis Get Smarti ka, mis oli küll naljakam, kui ma ootasin. Cmon, 'I'm so happy!!!!!!!!', Bill Murray puus ja tants korpolentse pifiga ja ta üles vinnamine, kui kõik ootasid, et ta ei jõua.
Nüüd tuleb veel Taaraka ka ära vaadata. Henno filmike ka, aga üldse ei kutsu. Ja Step Brothers surmkindlalt.

Ja no peaks vist elust ka veits kirjutama. Nii hull ei ole, kui ma alguses kartsin. Aga igav jad tüütu ja liiga kallis on küll.
Kool on praegu veel veits kuiv, aga küll see ka põnevamaks läheb. Sõpru mul ei ole, ainult ühega saaks väljas käia ilmselt, aga kuidagi ei satu nagu ajad kokku. Teised on kõik rotid, hehe. Meel on veits kurb, tahaks väjas käia, aga ühikasüsteem on ka veits rott, niiet see selleks.
Aga siin on ikka igasuguseid. Igas mõttes.
Bussis oli täna üks mormoon, käis rinig ja üritas tüüpidega rääkida, aga keegi ei teinud välja. See ajas teda ennast ka naerma. Aga naistega ta vist ei tohtinud rääkida, ainult meestega rääkis.

Ja on muidu on veel mingi miljon asja juhtunud ilmselt, aga ma ei mäleta ja pohhui sellega.
Hakkan nüüd ilmselt tihedamalt kirjutama, aga ma ei tea, kas keegi üldse loeb :D.

Täna mõistsin väikest pohmakat trotsides, et ma lähen sinna kuradi kilulinna absoluutselt ja täiesti üksi ja pean kaks aastat ilma olema absoluutselt kõigeta, mis mulle tähtis on.